City Campus ehk CSS on Kopenhaageni Ülikooli üks neljast üle linna laiali pillutatud suurest üliõpilaslinnakust. Luitunud tellistest, aastaid ja inimesi näinud CSSi hoonestik, milles kunagi tegutses Kopenhaageni haigla, asub kesklinna ehitatud neljast tehisjärvest moodustuva veerea keskosa ’kaldal’ ning pakub lisaks majandusteaduskonnale katust ka õigusteadlastele ning teoloogidele (kuigi ma ei ole neist ühtegi kohanud, on nende peakontor väidetavalt CSSis).
Lisaks loengusaalidele leiab linnakust raamatupoe, mitu raamatukogu, lugematul arvul individuaal- ja grupitööruume ning üleköetud arvutiklassid; reedeõhtustest pidudest koridorilaudadele jäetud veini- ning õllepudelid, millest mõni on aeg-ajalt vastu seina puruks lennanud või lennutatud; boheemlasliku sisustusega Friday Bar-i, kus päevasel ajal surmavad tudengid loengute vahele jäävat aega niisama vedeledes või lauajalgpalli mängides ning kus nime vääriliselt avatakse reedeõhtuti baar tudengile taskukohase õllega ja kus noorüliõpilased jämmivate tudengibändide saatel tantsivad ja lärmavad ehk lühidalt öeldes üritavad oma tudengistaatust defineerida ja au sees hoida; kolm kohvikut (millede sabad ulatuvad headel päevadel juba enne avamist viie meetri kaugusele kohviku uksest ning kus kella poole üheteistkümneks ’värske’ kohv otsa on saanud ja kus kohvikupidaja leti taga naeratades ning liigselt kiirustamata seejärel kohvi juurde üritab toota); peaaegu iga koridori seinal rippuvad kuulutustetahvlid, kus mõni lahkuv tudeng teatab soovist müüa jalgratas või mõni saabunud tudeng üritab rattamüüjat leida, ning kus paanikas koduotsijad annavad prinditud või käsitsi kirjutatud paberitel märku, et on nõus üürima igasuguse elukoha, mille ülemine hinnapiir ei ületa 3000 taani krooni, ning siis jällegi kutsub keegi osalema joogatunnis või ettevõtlusklubi loengutesarjas või loengul ’Naiste õigustest Iraanis’ või Euroopa Parlamendi liikme ettekandel euroliidu tulevikuperspektiividest; kõikjal sõitvad, seisvad ja lebavad jalgrattad, mille hulk külmematel kuudel sügisega võrreldes märkimisväärselt kahanes, kuid nüüd näikse olevat topeltkiirusega suurenenud; ja muidugi ringi jalutavad ja ruttavad inimesed: tudengid, teaduskonna professorid, töölised, lapsed (CSSi ühes kauges nurgas asub lastead) ja lihtsalt läbijalutajad.
Põhjamaisele natuurile sobivalt on linnakus ruumi rohkem kui Vasalemmas saepuru. Nii on alati võimalus kärarikastest naelkogunemiskohtadest minutiks või kümneks eemale pääseda, kõndides teisele, viiendale või kaheksandale poole maja ja heita murule või pargipingile puhkama (talvel: EI), et esimeste vihmapiiskade langedes (mis ennast enamasti kaua oodata ei lase) mõnest lähedalasuvast uksest tagasi siseruumidesse lennata ja üritada vanaviisi mõistatada, et ’kust tuli ja kuhu minna?’
Jaaa - isegi piltidelt õhkub väärikust.
ReplyDelete