Mida eelmises postituses kirjas olevad näited illustreerida üritavad?
Kõigepealt natuke taustast. Majandus- ja rahateooriad kasutavad turgude ning seal aktsioonis olevate inimeste käitumise kirjeldamiseks ratsionaalset lähenemist – s.t inimene peaks käituma nagu homo sapiensi külmalt kalkuleeriv poolvend homo oeconomicus. Teooria ja teoreetikute küpsemise tõttu jõudis punt majandus- ning psühholoogiateadlasi seisukohani, et kui täielikult ratsionaalse ’agendi’ teooria reaalset elu hästi ei kirjelda, tuleks välja töötada mudeleid, mis oleksid maalähedasemad ja inimeste reaalseid tarbimisharjumusi arvesse võtvad. Sel põhjusel ongi 20. sajandi keskpaigast traditsioonilise majandusteooria kõrval arendatud käitumismajanduse teooriat (loe: psühholoogia liidetakse majandusteooriaga).
Kuigi esialgu ei tahtnud puhtad majandusteoreetikud oma kaua aega ainuaktsepteeritud teooria kõrval kuuldagi käitumismajandusest, on uue suuna uurijate poolt läbi viidud eksperimendid tõestanud, et klassikaline majandusteooria on paljude olukordade seletamiseks kõlbmatu. Majandusteooria enamasti kirjeldab, kuidas peaks ratsionaalne inimene mingis kindlas olukorras käituma. Ei ole aga eriline üllatus, et inimene ei ole enamasti sedavõrd ratsionaalne, kui teooria ette kirjutab. Nii ongi erinevaid majandusteooriaid püütud edasi arendada ning loodud uusi, reaalset inimkäitumist arvesse võtvaid mudeleid. Lühidalt öeldes on liigutud ratsionaalse tegutsemise kirjeldamiselt inimese tegeliku käitumise kirjeldamisele.
Nüüd aga asja juurde ehk mida ma eelmise postituse olukorrakirjeldustega silmas pidasin.
Meile (jah, inimestele) on omane mõtteline arvepidamine, mille käigus me kategoriseerime oma kulusid ja tulusid. Piltlikult öeldes mõtleme me rahast nagu raamatupidamisprogramm, mis lahterdab sissetulekud ja väljaminekud erinevatesse kategooriatesse. Näiteks kategoriseerime väljaminekuid: raha toidu ostmiseks, raha üüri tasumiseks, raha meelelahutuseks, raha riiete ostmiseks; ning sissetulekuid: palk, preemia, nn sülle kukkunud raha (lotod, kasiino, pärandus, maast leitud raha vms).
Edasi mõned näited, mis aitavad lihtsalt ja lühidalt mõttelise arvepidamise olemust selgitada.
Näide 1.
Sa mõtled, et ostad endale järgmisel nädalal uued kingad ning kuna kõik su viimastel aastatel ostetud kingad on jäänud keskmiselt 1500 krooni piiresse, arvestad sa nüüd vähemalt sama summaga ja broneerid mõttes selle raha kingade ostmiseks. Kui sa järgmisel nädalal poodi jõuad, leiad endale aga 600 krooni eest eriti hästi istuvad kingad. Ja soetad need. Olles varasemalt mõttes broneerinud kingade ostmiseks 1500 krooni ning kulutades reaalselt vaid 600, on su n-ö kingakonto ülejääk 900 krooni. Kui traditsioonilise majandusteooria kohaselt peaks selle 900 krooni väärtus inimese jaoks olema igal ajahetkel võrdne, ei pruugi kingade ostmiselt säästetud 900 krooni olla sama subjektiivse väärtusega kui kodus lauasahtlis olevad 900 krooni. Usun, et paljud meist on vahetult pärast millegi suurema (loe: kallima) soetamist mõelnud ja tajunud, et paarisaja kroonine lisakulutus ei suurenda märkimisväärselt juba kulutatud raha kogusummat. Nii juhtubki tihti, et ostame lisaks kingadele veel mõne eseme kõrvalpoest, sest kulude kokku kuhjamine muudab väiksemad kulutused subjektiivselt vähem märgatavaks. Jällegi: traditsioonilise majandusteooria kohaselt peaks inimene raha igal hetkel täpselt samamoodi väärtustama. Tegelikkus ütleb aga, et see ei ole nii.
Analoogne näide 2: võites kasiinos või saades Kanada onult päranduseks 10000 krooni, peab päranduse saaja seda enamasti n-ö sülle kukkunud rahaks, mille kulutamine on emotsionaalselt palju lihtsam, sest see raha jõudis meie kätte (ja mõttelisele arvele) täiesti ootamatult. Nii on suur vahe, kas me ostame järgmisel päeval uue teleka kasiinost võidetud raha eest või eile kontole laekunud möödunud kuu palga eest.
Näide 3 selgitab minu eelmise postituse kolmandat punkti. Oletame, et ühe Eesti ülikooli õppejõud läheb Tokyosse konverentsile ning esineb seal ettekandega. Pärast konverentsi lõppu otsustab ta linnas paar päeva ringi vaadata, vaatamisväärsustega tutvuda ning toitu nautida. Avastades, et hinnad on seal palju kõrgemad, tunneb ta rõõmu, et sai peetud ettekande eest piisava tasu, mis kõik ta Tokyo-kulud katab. Oletagem nüüd, et ta oleks pidanud sama loengu võrdväärse tasu eest Tallinnas ning sõitnud siis Tokyosse, et linnas ringi vaadata, vaatamisväärsustega tutvuda ning toitu nautida (s.t Tokyos loengut mitte pidada ja kulutada Tallinnas teenitud raha või Tokyos loeng tasuta pidada ning kulutada seal Tallinnas teenitud raha). Kuidas oleks ta Tallinna loengu eest teenitud raha Tokyos kulutades subjektiivselt hinnanud oma mäekõrguseid väljaminekuid?
Kuigi raha koguhulk on mõlemal juhul sama, on esimese kirjelduse Tokyo-loengu-arve kulutamina subjektiivselt enamasti meeldivam kui Tallinna-loengu-arve kulutamine Tokyos. S.t inimesed panevad raha mõtteliselt erinevatele arvetele ja seda tehes tajuvad kulutusi erinevalt sõltuvalt sellest, milliseid mõttelisi arveid nad parasjagu kasutavad.
Näide 4.
1) Oletame, et sa oled tehnikapoes ning tahad osta 200krooniseid kõrvaklappe. Poemüüja ütleb sulle, et soovitud kõrvaklapid on 130kroonise soodushinnaga müügil nende tütarfirma poes, mis asub 15 minuti sõidu kaugusel. Kas sa lähed ostad kõrvaklapid teisest poest?
2) Oletame, et sa oled tehnikapoes ning tahad osta 2000krooniseid kõrvaklappe. Poemüüja ütleb sulle, et soovitud kõrvaklapid on 1930kroonise soodushinnaga müügil nende tütarfirma poes, mis asub 15 minuti sõidu kaugusel. Kas sa lähed ostad kõrvaklapid teisest poest?
Kirjeldatud olukorra puhul vastavad inimesed ikka ja jälle, et nad võtaksid ette 15minutilise autosõidu või kõnnaku teise poodi 1. juhul (=kõrvaklapid maksavad 200 krooni), kuid mitte 2. juhul (=kõrvaklapid maksavad 2000 krooni). Taaskord, reaalne raha kogus on täpselt sama. Siit järeldub, et inimesed ei arutle kirjeldatud olukorras, kas nad võtaksid 70 krooni eest ette 15 minutit kestva sõidu, vaid hindavad säästetud summa suuruse suhet ostetava kauba hinnaga.
Väga üldistavalt võiks viimasest näitest järeldada, et mida suurem summa, seda väiksemaks jääb ühe rahaühiku subjektiivne väärtus. Sama loogikat rakendatakse palju ka müügitöös. Lihtne näide siinkohal võiks olla automüüjatest, kes suudavad autoostjale peale auto müüa ka kõikmõeldavat lisavarustust, sest kallihinnalise eseme ostmisel inimene väärtustab raha teistmoodi.
Pärast postitamist meenus veel üks eluline, kuid arvestuse pidamist teise nurga alt käsitlev näide.
ReplyDeleteAasta viimasel kuul tekib paljudes riigiasutustes põnev nähtus nimega eelarvete põletamine. Paljudel osakondadel ei ole probleeme aasta jooksul eelarve tühjaks pumpamisega, kuid ikka ja jälle leidub mõni osakond, kes ei ole suutnud veel nädal enne eelarvete sulgemist kogu osakonna eelarves olevat raha ära kulutada. Kuna ühe aasta eelarve ülejääki enamasti järgmise aasta eelarvesse ei kanta (kas keegi oskab nimetada veel ühe põhjenduse, mis enamasti välja käiakse - et mõne osakonna eelarve ülejääk võib kõrgemale võimule indikeerida, et kogu asutuse eelarve on liiga suur ning möödunud aasta ülejäägi ülekandmise asemel võiks järgmise aasta eelarvet üldse vähendada) ning nii hakatakse paaniliselt ja valimatult kõikvõimalikku kraami tellima, sest eelarveartikkel tuleb tühjaks tõmmata.
Kokkuvõttes tekib absurdne olukord, sest tegelikult vajalikke kulutusi justkui ei ole tarvis teha, aga raha tuleb põletada, sest alles jätmine tähendab rahast ilma jäämist.
Nagu öeldakse, kinnitab erand reeglit. Mr. Stonehenge mõõdab kõike viinapudelites ja mitte mingisugust suhtelist arvestust ei ole. Kui Kivisalu peaks avaldama oma bilansi, oleks seal varade ja kohustuste juures omakapitali asemel viin.
ReplyDeleteEsimene näide iseloomustab Kivi tavapärast käitumist. Näiteks arvestab ta palgast 100 eurot kingade jaoks, siis otsib poest kõige odavamad kossid, mis enam-vähem sobivad, ja ülejäänud raha joob maha. Oletame, et kingad maksavadki seekord nt 60 euri, siis järgmine kord kingi ostma minnes on eelarveks ikkagi 100 eurot (kuna siis on suur tõenäosus, et raha jääb sellelgi korral üle). Point on siinjuures see, et Kivi teab täpselt, mida ta teeb (mitte mingisugust emotsionaalset klõpsu siin ei käi).
Näide 2 on tal juba ette ära tehtud.
Näide 3 on triviaalne: Kivi jaoks pole mingit vahet, kus ta selle raha maha joob.
Näide 4: Siin on 3 võimalust: 1) ta käib mõlema variandi puhul teises poes, kuna vahel on 1 pudel viina; 2) ta ei osta kõrvaklappe, kuna vahel on mitu (mitu) pudelit viina; 3) ostab teisest poest kõrvaklapid ja püüab esimesse maha müüa, kuna vahel on 1 viin (ja kui ei õnnestu, siis pandimaja... ja vahel on mitu miinus paar viina).
ROFL!! :D
ReplyDelete6nneks Kiviberg mu blogi vist tihti ei kylasta? :D
P2eva tsitaat: "Kui Kivisalu peaks avaldama oma bilansi, oleks seal varade ja kohustuste juures omakapitali asemel viin."
ReplyDeleteROFLMAO!
ReplyDelete"mitte mingisugust emotsionaalset klõpsu siin ei käi" - win
aga head näited (k.a tarmo omad). lugesin kunagi raamatut, "mõjustamise psühholoogia", seal kirjeldas samamoodi, et inimeste ratsionaalne mõtlemine lülitub väga tihti välja ning mingid hetkeajel tehtud ebavajalikud kulutused suudetakse välja vabandada sarnaste näidete abil iseendale.
isegi failin tihti.
Hea sissekanna Ott, aga Tarmo oma veel parem!
ReplyDeleteIstu! 5+!
Olen nõus, Laid, et feilime me kõik (v.a peategelane Sarka näites), küsimus on lihtsalt selles, et 1) kui suurel määral ja 2) kas saame ise neist ratsionaalsuseaukudest aru.
ReplyDeleteIgatahes pole kahtlustki, et n-ö mängureeglitega tutvumine muudab müügi- ja ostuprotsesside jälgimise oluliselt nauditavamaks tegevuseks.
Olen täheldanud, et ratsionaalse mõtlemise eest medaleid ei anta. Kui nüüd järele mõelda, siis ega ei teagi ühtegi üdini ratsionaalselt mõtlevat inimest. Endaga tuleb lihtsalt hästi läbi saada :)
ReplyDeleteOlen isegi poest kõige odavamaid kartuleid ostnud, eesmärgiga kõvasti kokku hoida, ja siis Oti juures Tartus suvitamas käies kümneid kroone maha laristanud.
Tuleb tuttav ette. Ja tegemist oli just nimelt 'kymnete' kroonidega (2 saia, 1 piim).
ReplyDelete