Peatage muusika, ma lasen šampanjapudeli õhku

Aastavahetusele eelnenud päevadel meenutas Kopenhaagen sõjatsooni. Raketid vilisesid ja paukusid hommikust hilisõhtuni. Aeg-ajalt pidasin paslikuks meelde tuletada vana head ”uppuja karjub appi” kontseptsiooni: kui akna taga kogu aeg midagi lõhkeb ja välgub, siis kaob valvsus. Nii võis mõni neist paukudest vabalt tähistada mõne ajalehetoimetuse lõhkilennutamist, mida üleekspluateeritud kõrv ülejäänud plahvatuste sees ei eristanud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

31. detsembri õhtul täpselt südaööl jõudsime läbi tohutu rahvamassi trügides Kopenhaageni raekojaplatsile. Ootused rikka riigi raha taevasselennutamisele olid kõrged. Kuid ka ootused, nagu selgus, võivad kergesti vastu taevast lennata. Võibolla on aastaid tagasi Haapsalus korraldatud festival Firenight mind ära hellitanud, aga tänavune tulistamine Kopenhaagenis kippus meenutama Rosamunde Pilcheri filme – jäi segaseks, miks seda tehti ja kellele see mõeldud oli. Vahel tundus, et püromaanide aasta tippsündmuse valgusdisko oli puhtalt linnakodanike enda aktsioon. Tulistati igalt poolt ning kõikvõimalikes suundades. Täiesti kaootilisena välja näinud paugutamine oli haigutamaajavalt kontsentreerimata ja kestis liiga kaua.

Alles raekoja platsil olles sain aru, et landlady soovitus ilutulestikku vaatama minnes kaasa võtta kaitseprillid ei olnudki nii eriskummaline nagu algul tundus. Lisaks mainis ta, et eelmisel aastal olevat rekordarv inimesi tulemöllus raketiga vastu tatti saanud. Ma ei imesta. Jäi mulje, et inimesed tahtsid üksteist ära tappa. Platsi ühes ääres seisva ”Palace” hotelli rõdule välgutamist vaatama tulnud külalistele näiteks pandi kohe esimeste minutite jooksul paar korralikku pauku vastu jalgu, nii et nad nagu sipelgad kärmelt tagasi tuppa põgenesid ja uksed-aknad kinni surusid. Aga ka sellest ei tahtnud ma rääkida.

Oma elu ja väärikuse huvides jätsime pärast viitteist minutit pildistamist ja filmimist püromaanid põlenud püssirohu sisse omapead möllama ja marssisime edasi oma tegelikku sihtkohta: aastavahetuspeole ühikasse. Tegemist on väidetavalt soolaseima üürihinnaga tudengikoduga Kopenhaagenis, kus ühese toa eest köhivad seal elavad investeerimispankurid välja ca 1000 euri kuus. Kui neil aga iga teinegi pidu üleeile peetuga võrdlust kannatab, siis on nende raha hästi kulutatud.