Ilus asi see rattasõit

Kas teadsid, et Kopenhaagenis sõidab ringi rohkem rattaid kui autosid? Et taanlased on mitmel aastal valitud maailma õnnelikemaks rahvaks? Kas esimene võib mõjutada teist?

Ma tahtsin öelda, et ... kohe esimesel hommikul, kui oled rattaga läbi vaikselt sumiseva linna kontorisse jõudnud, tunned, et su keha elab. Su põsed on hommikusest kargest õhust punakad, su silmad on värsked, sa oled jõudu täis. Sa ei hüppa enam hommikuti toast autosse ja kontorihoone parklas autost büroosse, vältides igasugust kokkupuudet värske õhu ja lageda taevaga. Sinu ainus eesmärk ei ole enam saada kuiva jalaga ja tuult tundmata koju ja kontorisse.

Rattasõidu tervislik mõju
_ Süda, veresooned ja kopsud – ja tegelikult kogu keha - saavad korraliku treeningu.
_ Aitab kaitsta nt nii südamerabanduse, mõningate vähivormide, depressiooni, diabeedi, ülekaalulisuse ja artriidi eest
_ Immuunsüsteem tugevneb. Muutud haigustele vähem vastuvõtlikumaks
_ Kõige parem kehalise tegevuse režiim ei ole mitte kõige ekstreemsem, vaid see, millele sa suudad pikaks ajaks lojaalseks jääda. Selleks on vähe paremaid viise kui igapäevane rattasõit kooli, tööle või poodi.

Sinu vaatekoht sõltub sinu istekohast. Sõna otseses mõttes. Tegelikult sa tahad elada täisvereliselt. Sa tahad tunda tuult oma näol, sa tahad kuulda lehtede sabisemist tänaval. Sa tahad tunda, kuidas juba pärast mõneminutilist rattasõitu su keha tegelikult tööle hakkab. Veri liigub, endorfiinid vallanduvad. Kujuta nüüd ette, et sa sõidad hommikul tööle rattaga, su naabrimees- või naine sinu kõrval. Sa saad temaga sõbraks. Te taipate, et olete täiskasvanutena mõneti samasugused, kui olite lapsena.

Rattasõidu sotsiaalne mõju
_ Rattasõidul on väga tugev sotsiaalne mõõde: mida rohkem rattureid kogukonnas on, seda tugevam sotsiaalne side kogukonna liikmete vahel välja kujuneb.

Vabaduse- ja mänguihalus ei ole teist kuhugi kadunud. Te olete seda lihtsalt alla surunud. Sellest ajast saati, kui õige elamise mudel selgeks sai. See mudel nägi ette, et rattaga sõidavad korralikud inimesed ainult õhtuti pärast tööd trenni tehes – või siis Tartu Rattarallil – mil aetakse garaažist välja 3000eurone Cannondale’i maanteesõiduratas. Selliseks sõiduks on ratas loodud, mitte vajaduspõhiseks liikumisest ühest paigast teise või niisama lõbusõiduks.

Aga tead, mis? Esiteks ja ennekõike on ratas just transpordivahend. Ja lühikestel linnasõitudel vaieldamatult parim transpordivahend.

Jah, aga ... ma pean lapsed trenni viima. Jah, aga ... ma pean sõitma Pärnusse vanaema juurde. Jah, aga ... kuidas ma lumetormis rattaga sõidan? Jah, mõningaid sõite on rattaga keeruline ette võtta. Neil ja paljudel teistel juhtumitel on motoriseeritud transport täiesti põhjendatud. Kuid on palju sõite, mida võiksime teha jalgrattaga.

Rattasõidu majanduslik mõju
_ Kui suur osa igakuisest sissetulekust otse või kaude auto ülalpidamiseks kulub (kütus, hooldus, rehvivahetus, kindlustus)?
_ Autoga ummikus veedetud aeg
_ Vaiksemate ja puhtama õhuga elukeskkonnad muutuvad väärtuslikumaks.
_ Linnas parkimise probleem haihtub sekundiga. Palju kesklinnas tund parkimist maksiski? See on ajalugu.

Kui ma näen last omapead rattaga sõitmas, räägib see mulle heast ümbruskonnast, usaldavast suhtest ratturite ja autojuhtide vahel. Ja see usaldav suhe maksab palju: vanemad ei pea igal hommikul sõitma kolmes suunas 800 meetrit, et lapsed autoga kooli viia. Ja nad õhtuti samamoodi tagasi tooma. Laps saab ise mindud. Mis oleks, kui järgmine kord läheks ise ka rattaga tööle? Aga ... täiskasvanud inimene ju rattaga ei sõida, peab säilitama väärikuse. Kui sul on uus linnamaastur, siis sa lähed sellega. Iga päev. Ja veedad tund aega ummikus. Palju see nädala peale kokku teeb? 8 tundi? Võrdub ühe tööpäevaga (ehk aasta peale arvutatuna ca 30 tööpäevaga). Kas see on väärikas?

Rattasõidu keskkondlik mõju
_ Linna müratase sisuliselt kaob. Õhk muutub puhtaks ja heitgaasivabaks.
_ Linnasiseste alade kasutamine mitte parkimiskohtade ja autode liikumisvabaduse suurendamiseks, vaid haljasalade ja parkide juurde loomiseks.

Aga kui veedaks ummikus veedetud tunni hoopis ratta seljas? Parandaks oma tervist, muudaks ümbruskonna müra- ja heitgaasivabamaks? Näitaks lastele eeskuju? Kas see ei oleks väärikam?

Hommikused ummikud oleksid minevik. Oma kaitsva klaasmulli sees tehtud viharöögatused kaasliiklejate peale oleksid minevik. Rattaga sõites sind kaassõitjad ei ärrita. Kaassõitjad on su hõimukaaslased, neid on tore vaadata, nendega on tore rääkida. Võib tunduda paradoksaalne, aga nii on.

Aga miks me seda siis ei tee, kui see kõik nii hea on?

Esiteks, meil ei ole korralikku rattateede võrku.

Ja kui inimesed peavad rattaga sõitma kõnniteedel slaalomit sõites või sõiduteel riskides bussi rataste alla jäämisega, siis ei sõidetagi.

Teiseks, meil ei ole rattasõiduharjumust ja -kultuuri.

Harjumuse ja kultuuri saab tekitada, kui on olemas teed. Enne ei saa.

Kõik muu on meil olemas. Ratta suudab endale hankida igaüks.

Kuidas mõõta ratastumise majanduslikku mõju, te küsite? Me saame endale igas mõttes paremad ja kõvemad inimesed. Terved ja rõõmsad inimesed on kõige muu eeldus.

Kindlasti tundub raske tõusta soojalt autoistmelt ja hoopis pedaalima hakata. Kui esimese sammu ära astud, näed, et tegelikult ei ole raske. Äge on. Me kõik oleme paremast, rõõmsamast, puhtamast ja inspireerivamast tulevikust vaid kahe ratta kaugusel.