Sunday, April 3, 2011

Bragesgade võimsa velo juhtum

Seitse kuud läbi lume, tuule, klaasikildude ning tänavaäärsetest toidukohtadest levivate kebabilõhnade sõitmist „Wintheriga“ (septembris kohalikult meisterärimehelt Hasanilt 650 taanlasega - pingsa läbirääkimisprotsessi tulemusel saavutatud konsensuslik hind – ostetud musta värvi jalgratas) on läbi. Eile öösel omandas(id) veel teadmata jõud jämeda terasest lukuga iseenda külge aheldatud "Wintheri" minu elukohaks oleva maja eest. Maja eest, millest seitme meetri kaugusel – üle tee - kõrgub suur punane kirik. Võiks ju eeldada, et tänavakaameraid pole siin vaja, sest olukorda jälgib sümboolselt palju pingsam pilk. Kuid nentides fakti, et tegemist on multirahvusliku ghetto-naabruskonnaga, võib sellele eeldusele kriipsu peale tõmmata.

Milleks istuda sadulal kui saab istuda telliskivimüüril?

Mõned küsimused, millele üritasin vastata, kui avastasin, et täna tuleb poodi vaese inimese kombel (jalgsi) minna:

Kas võib olla, et müümise all pidas Hasan silmas rentimist? Ning kas nüüd oli söögiahelale ring peale tehtud ja Hasan saatis poisid rattale järele, et see uue kundega uuele ringile saata? Või viis ta ratta salaja paariks päevaks minema, et sellelt talvel kogunenud tolm maha pühkida ja ratas siis värske väljanägemisega majavärava juurde tagasi tuua?

Oli aeg ulatada mantel uutele tulijatele.

Küsimustevooru lõppedes oli aeg tegutsemiseks. Olles äsja teinud põhjalikult tutvust Sherlock Holmesi deduktsioonitehnikaga, arvasin end olevat eriliselt pädevas detektiivivormis. Nagu uurijad muiste, alustasin olukorra kaardistamist ning jälgede tuvastamist sealt, kuhu ratta viimati jätsin. Pärast 13 sekundit kestnud sündmuskoha silmitsemist (kahjuks ei õnnestunud peale paari suitsukoni, mõne närbunud oksa ja märjal asfaltil lamava nätsutüki ühtki olulist jälge tuvastada) pidin tunnistama, et kuriteo panid toime professionaalid, kelle tabamisest käib üle isegi mr. Holmesi propageeritud deduktsiooni jõud.

Jah, mõnikord lihtsalt juhtub, et kui läheb talv, läheb ka „Winther“.

3 comments:

  1. Aga sa võta herr Hasaniga ühendust ja uuri, ehk on tal mõni „Winther“ pakkuda? Karta on, et taolised sellid sellest a`la "pakun võimalust auto tagasi osta" elavadki.

    ReplyDelete
  2. Karel (mitte Kose) on rääkinud, et Taani linnapildis kohtab paljusid jalgrattaid, millel on üks ratas vms puruks ning seetõttu hüljatud. Üldine reegel pidi olema, et lukustatud rattal on ilmselt omanik (sinu puhul on tegemist reegli kinnitamisega) olemas. Kui ratas pole lukustatud, siis on omanikul suhteliselt ükskõik, kas seda renditakse või mitte. Kui aga ratas on lukustamata ja sellel on mingisugune suurem defekt, siis võib see olla lihtsalt maha jäetud.

    Kokkuvõtvalt: otsi üks pann ja putita üles. Hiljem, kui tagasi hakkad tulema, vii uus ratas Hasanile. Tal tundub neid rohkem vaja minevat.

    ReplyDelete
  3. Jep, see näib siin tõesti olevat kirjutamata reegel. Lisaks korjavad politseinikud linnapildist ära rattad, mis on ilmselgelt maha jäetud ning endistele omanikele huvi ei paku. Need jalgrattad parseldatakse maha politseioksjonil, mida korraldatakse 1-2 korda kuus.

    Tegelikult on Winther juba unustatud, sest sain vargusele järnenud päeval uue ratta nimega Hunter. Hunter on Inglismaal toodetud igivana jalgratas, kuid liigub veel tänagi väga sujuvalt. Ratas kuulub või õigemini kuulus mu landladyle, kes plaanis Hunteri kevadkoristuse ajal prügimäele viia. Action denied.

    ReplyDelete

Ilus asi see rattasõit

Kas teadsid, et Kopenhaagenis sõidab ringi rohkem rattaid kui autosid? Et taanlased on mitmel aastal valitud maailma õnnelikemaks rahvaks...