Wikileaks paljastab: Pimedate Ööde Lukufestival

Eestlaste rahvatarkus ütleb, et külmade ilmade saabudes võib tekkida probleeme rattaluku avamisega. See on tõsi. Kui esimeste jääpäevade peale mu lukk ei köhinud ka, siis eile pidin avamisega juba tõsist vaeva nägema. Pärast ”mida ei saa jõuga, seda saab nõuga” taktika kasutamist otsustasin uue ja efektiivsema ”kui ei saa jõuga, siis saab lõuga” taktika kasuks ja keerasin võtme kõigepealt ühele poole kõveraks ja tasakaalu säilitamise mõttes kohe pärast seda veel ka teisele poole kõveraks. Sain endale sellist jõunumbrit lubada, kuna lukku ostes antakse ju alati kaasa vähemalt kaks võtit ja nii oli ka mul trumbina üks võti kodus varuks. Jätsin siis ratta korraks aia kõrvale hooletusse ja tulin tuppa varuvõtme järele. Reisikoti taskust rattaluku võtit otsides tõmbasin pimeda loteriina taskust algul välja Eesti kodu võtmed. Fortuuna pole täna minuga, mõtlesin, ning viskasin kimbu lauale. Teise katsega pidi näkkama, sest rohkem võtmeid taskus ei olnud. Kui varuvõti käes, läksin tagasi õue hirmust värisevat lukku ahistama. Varuvõtme puisusest hoolimata sain ratta kiiresti lukustatud.

Tuppa naastes heitsin kõikide siin vajalike võtmetega võtmekimbu riiulile puhkama.

Kuna 29. november on teada-tuntud kartuli ja porgandi päev, siis panin eeskujuliku traditsioonijärgijana poti tulele, loopisin kartulid ja porgandid keevasse vette ja jäin söögi valmimist ootama. Tegusa inimesena ei suutnud ma aga lihtsalt niisama paja ääres istuda ja vee aurustumist vaadata, vaid tulin üllatavalt heale ideele minna alla kuivatusruumi (peale selle, et nimetus on sama nagu sõjaväes, näeb see ruum ka analoogne välja. Kuid erinevalt Narva-Jõesuust ei ripu siin sissikostüümid.) eile õhtul kuivama pandud riideid ära tooma. Mõeldud, tehtud. Haarasin laualt võtmekimbu ja asusin teele. Mõne minuti pärast tagasi korteriukse taga olles ja peos taskust võetud Eesti kodu võtmeid vaadates mõistsin, et ajasin ehk midagi sassi ja täna võib olla hoopis salajane lukkude vandenõuteooriapäev. Täpsemini öeldes teooria rakendamine praktikas. Järgnes 10 minutit koputamist. Siis 10 minutit tagumist. Ei midagi. Paljude võimaluste vahel kaaludes jäin pidama lihtsal eeldusel (Occami habemenuga?), et landladyt pole kodus.

Lisaks juba teada olevatele asjaoludele - kedagi ei ole kodus, gaasipliit huugab, mina ei pääse tuppa – oli majast kummalisel kombel kadunud elekter. Ja kui marsruudil -neljanda korruse korter - keldrikorruse duširuum - liikuvale naisele nii kahe meetri kauguselt kottpimedas koridoris ”Hello” ütlesin, oleks ta end äärepealt läbi majaseina õue ehmatanud. Tegin talle olukorrast briifi. Tema vastas, et helistab landladyle ja uurib seisu. Kui paari minuti pärast oli all ka tema abikaasa, siis kutsusid nad mind enda poole tuppa; kui ütlesin, et ootan igaks juhuks siiski koridoris, pakkusid nad mulle tekki. Ütlesin ka tekist ära, sest ... Eesti mees ei võta neljanda korruse naabrite käest tekki.

Küll aga kasutasin nende korterit läbikäiguhoovina liikumaks maja n-ö sisekoridorist teisel pool asuvasse n-ö väliskoridori, kuna sealne uks on landlady toale lähemal ja lootsin, et kui ta näiteks magab, siis kuuleb mu koputamist sealt paremini. Kuid - jätkuvalt ei midagi. Piilusin regulaarselt läbi postiava (kust pliidil huugav pott kenasti silma paistis) õhtusöögi hetkeolukorda. Nimetasin seda koondnimetusega Olukorrast Köögis. Ei tossanud, järelikult oli potis veel vett.

Saabusid kolmanda korruse naabrid. Järgnes taas kiire briif. Polnud kahtlust, et briifingu kvaliteet oli vahepeal oluliselt tõusnud, sest nüüd pakuti lisaks küllakutsele ka tassi kohvi. Jätkasin raudse liini hoidmist ja ütlesin, et sorri, ootan koridoris edasi, kuna landlady võib iga hetk saabuda. Järgmise kümne minuti jooksul väisas ülemine naaber mu vahiposti veel kolm korda. Esimene külastus: ”Kas me ikka toome sulle tassi kohvi või teed?” Vastus: ”Ei, aitäh.” Teine külastus: ”Kas sa üldse jood kohvi või teed?” Vastus: ”Mitte eriti.” Viie minuti pärast kolmandat korda saabudes tõi ülemine naaber mulle küünla. Ja nagu küünlast oleks vähe, küsis: ”Kas sellest piisab?” Muigasin ja ütlesin: ”Tänan väga, see küünal on suurepärane.”

Muidugi olid mul erinevad lahenduskäigud juba ’situatsiooni’ esimeste minutite jooksul läbi mõeldud. Esimene ja minu arvates parim idee oli eestivenelase moodi üks ukse aknaklaas küünarnukiga puruks lüüa, käsi aknast sisse toppida ja niimoodi uks seestpoolt avada. Teine ja võimsam idee oli sisetrepikoja uks jalaga maha lüüa. Seda tegin mõttes korduvalt. Kolmas idee oli pidevalt uuenev, kuna üritasin mõelda, mida võtaks selles olukorras ette MacGyver. Ma usun, et küünlast, uksematist, lumest, dressipluusist ja Eesti kodu võtmetest oleks saanud kombineerida mõne eriti soliidselt ust avava aparaadi, aga mu peas kippus endiselt prevaleerima see küünarnuki ja klaasi idee. Läksingi siis tagasi neljanda korruse naabri juurde, et uurida, kui tugev on klaasi taga olev kaitsevõre. Inspekteerimise käigus veendusime naabriga, et plaat on liialt tugev, et seda maha peksma hakata. Ja taanlane pakkus välja heaoluühiskonna meetodi: kutsume lukksepa. No mida! Lahja! Naaber võttis kõne ja lukumees lubas poole tunni pärast kohal olla.

Ootasin ja jälgisin jätkuvalt postiavast olukorda pliidil, kuna söök ei tohtinud ju raisku minna. Täpselt poole tunni möödudes oligi perfektse varga väljanägemisega – musta värvi riided seljas, üleskeeratud servadega müts peas, taskulamp hammaste vahel, nahkkindad käes, hunnik vidinaid ja traate kotis – lukuspets platsis. Kuna mul ukselukkude avamisega muud moodi kui võtmetega kogemused puuduvad, siis mõtlesin, et ta peksab mu korteri luku kahe sekundi jooksul sooritatava kuue roundhouse kickiga nii sodiks, et pean maksma veel ka lukuvahetuse eest. Sest mõttest ajendatuna küsisin, et kas ta peab ukse avamiseks luku kindlasti ära lõhkuma. Ta vaatas mulle korraks väga erialase inimese pilguga otsa ja küsis retooriliselt: ”Do you know anything about locks?” Lasin profil vaikuses edasi töötada. Pärast seitset minutit kopitsemist oli uks lahti ja sain pajal tule alt keerata.

Töö eest tasumiseks läksin korraks välja lukumehe auto juurde, kus ta haaras ukseluuki lahti käristades muukimisvahendite kuhja alt pangamakseterminali, tõmbas kaardi masinast läbi, kirjutas mulle arve, andis kviitungi ja oli oma firmale 715 DKKi käivet teinud; minutihinnaks veidi rohkem kui sada taanlast.

Mis puutub minu õhtusööki, siis võin kinnitada, et toit maitseb tõesti paremini, kui oled seda poolteist tundi jahedas trepikojas erinevaid ukse mahalöömise viise vaagides oodanud ja enne sööma asumist toidule soola raputamise asemel lukksepale 715 taanlast köhinud.