Ma lähen metsa elama

Eelmisel nädalal sattusin kuulama ühe Taani noore sotsiaalse ettevõtja esinemist, kelle plaan oli ühel väga olulisel (nii olulisel, et ei meenugi) Euroopa sotsiaalse ettevõtluse konkursil kümne parema idee hulka hääletatud. Idee, mille teostamine on detailselt läbi mõeldud ja projektiga alustaminegi juba pooles vinnas, osutus iseäranis kummaliseks.

Mainitud tüübi eestvedamisel paigaldatakse Kopenhaageni kolme-nelja suure kaubanduskeskuse katustele mesilastarud, mis topitakse mesilasi täis, lastakse tiivavõluritel rahus Kopenhaageni rahvast täis parkides ja lilleaedades nektarit imeda ja kui meemeeter on täis, rebitakse värskest meest tilkuvad kärjed tarudest välja, valatakse vedel kuld pudelitesse ning paisatakse spetsiaalselt Kopenhaagenist korjatud mee müümise tarbeks avatud poes turule.

Kuna tegemist on sotsiaalse ettevõtlusega, siis on sel avantüüril kaks õilsat eesmärki. Esiteks, mesilastarude hooldamise, mee kogumise ja mee müümisega ehk siis mesinikutööga hakkavad tegelema peamiselt immigrandid ja kerge vaimse häirega inimesed, kel praegu tööd ei ole. Ehk lühidalt öeldes: luuakse töökohti sotsiaalselt nõrgemale seltskonnale. Teiseks, kuna mesilased on taimeloome professionaalid, loodetakse mitmekesistada Kopenhaageni niigi imposantset floorat. Ehk lühidalt öeldes: linn muudetakse Saksa pensionärturistide jaoks veel kaunimaks.

Sotsiaalne solidaarsus on alati auväärt, kuid analüüsides plaani mesilastehniliselt, kas on sellise idee teostamine inimestest ja autodest kubisevas linnas tõesti reaalne? Tuleb välja, et on.

Kõigepealt, vastupidiselt maapiirkondadele on Kopenhaagen tulvil eripalgelisi lillesorte. Põhjus on lihtne: põllumajandusega tegelevad maapiirkonnad on taimemürkidest nii läbi immutatud, et suur hulk lillesorte on sealt ära uhutud. Linnas on olukord teine: kuigi rohelist ala on vähem kui maal, on taimede variatsioon märkimisväärselt suurem. Muidugi kerkib heitgaasidest saastatud linnaõhu küsimus ja kuidas võiks see mõjutada mee kvaliteeti. Ega mesi mürgine ole? Ei ole. Mesi pidavat enne kärge jõudmist käima läbi kolme mesilase kõhust, mis on kõik eriti asjalikke ensüüme täis ja nii jõuabki mesilastarru puhas mesi. Ja kõige põletavam küsimus: kas mesilasi täis pargid ehk inimestele ohtlikud ei ole? Ka see küsimus pareeriti osavalt: mesilased on rahulikud liblikad, kellele meeldib tööd teha. Kui inimene neid ei häiri, ei puutu nemad ka inimest.

Nagu te nüüdseks tingimata mõistate, olete teie, head lugejad, päevselgelt esimesed eestlased, kes sellest ideest kuulevad. Jääb üle öelda ainult järgmist. Olge kärmed, kasutage võimalust ja minge juba homme öösel Mustika keskuse (või Pärnu Keskuse (suure tähega) või Rannarootsi keskuse või Lõunakeskuse) katusele mesitarusid ehitama. Kui mett ei saa, siis nalja (ja/või politseieskordi) ikka saab.