Aga nüüd minu kogemusest.
Kui olin jõudnud meetri täpsusega poole kilomeetri kaugusele pargist ja näinud igast suunast saabuvaid rahvatorusid, mõtlesin, et linnarahvale peab see üritus küll hirmsasti peale minema. Kõik, kes end liigutada suutsid, vurasid ühtlase vooluna pargi suunas.
Ootused kerkisid ning lülitasin end kampa.
Pargi väravate juures olid end sisse seadnud traditsiooniliseks muutunud kaupmehed (või õigemini on traditsiooniliseks muutunud kaup, mida nad müüvad): kes müüs 40-krooniseid kaabusid, kes müüs 20-krooniseid päikeseprille, kes müüs pileteid sõiduks Tivolist varastatud ning nüüd tolmupilves keerlevale karussellile, kes müüs õlis väänlevaid vorste, kes müüs parukaid, kes müüs herneid (mis oli, minu arvates, üks vähestest mõistlikest kaupadest).
Seda vaatepilti näinuna tajusin, et olukord ei pruugi edasi kõndides paremaks muutuda ning instinktiivselt devalveerisin oluliselt oma ootuseid üritusele.
Päris pargi keskele jõudes veendusin, et tunne ei olnud mind sel korral petnud. Pilt oli klaar. Töörahva jaoks näis püha tähendavat seda, mida see on tähendanud läbi kogu ajaloo: võib rahuliku südamega osta poest kasti õlut, selle siis parki vedada, heita laiali laotatud linale pikali ning jooma hakata. Punkt.
Sa siis nüüd vihkad joodik-rahvast (meid)?
ReplyDeleteEip.
ReplyDeleteKuigi mõistan su küsimust, sest kirjeldusest võib tõesti läbi kumada, et mulle on taolised õllesummerid vastumeelsed. Ja läbi kumab seepärast, et seda need üritused minu jaoks ka on.
Hea uudis on see, et töörahva, koosolemise, pidutsemise ja alkoholi kui sellise vastu ei ole mul midagi. Liigne karjana kokku jooksmine ja üheskoos lammutamine on mõnevõrra eemaletõukav.
Ma ütlen Kivile edasi, et oled ta numbri ära kustutanud ning ei soovi temaga tegemist teha.
ReplyDeleteAitäh.
ReplyDelete