Always take your time

Tõsilugu. Eile.

Pärast õhtust einestamist lahkusin korterist, kõmpisin trepist alla, avasin välisukse, ning kõndisin läbi aia värava poole. Olin oma vasaku õla käest äsja laenu võtnud ning suundusin lähedalasuvasse džuudoklubisse breakdance battle’le. Õues oli veel valge ning taevas kumas siniselt. Laskmata end 180km/h puhuvast tuulest häirida (talvekuudel Saudi-Araabias puhanud tuul on Kopenhaageni tänavatele comebacki teinud ning väetimatel inimestel on kõndides aeg-ajalt taas raskusi püsti jäämisega), astusin raudselt nõtkel sammul edasi, mõttelisel plaadimängijal tuksumas paar päeva tagasi taasvaadatud spagetivesternite klassikasse kuuluva filmi „They Call Me Trinity“ (starring: Bud Spencer ja Terence Hill) soundtrack.

Mõni hetk enne väravani jõudmist kuulsin aias kasvava kuuse tüve alumiste okste vahelt sosinat. Jäin seisma ja lülitasin kõrvad maksimumvõimsusele: „Festina lente!” (“rutta aeglaselt!”) kostus murul lagunevate kastanite vahelt (kuuseokste all tõesti vedelesid kastanid). “Mis mürad, jurakas?” küsisin viisakalt vastu. “Barbam et pallium video, philosophum nondum video,” (“habet ja mantlit ma näen, kuid filosoofi veel ei näe”) ütles tundmatu hääl juba selgemalt kõlades.

“Homo soveticus,” (“nõukogude inimene”) mõtlesin endamisi, ning vastasin: “Favete linguis!” (“vaikige!”). Kuulatasin. Ei midagi. “Bene fecisti, quod tacuisti, (“hästi tegid, et vaikisid”) lohe,” ütlesin kommentaariks ja jätkasin: “Nota bene! Bis dat, qui cito dat!” (“pane tähele! Kahekordselt annab see, kes kiiresti annab”) ning tõstsin saapa okste all olevatest kastanitest suurima juurde, et sellele paar kiiret pauku panna. Kuid hetk enne kastani tabamist ärkas hääl taas ning köhatas: “Sapere aude” (“söanda olla arukas”). Kiire ja sujuva liigutusega suunasin sel momendil kastanist vaid paari sentimeetri kaugusel oleva jala tagasi kivisillutisele, ütlesin: “Sapienti sat,” (“arukas ei vaja selgitusi”) ning steppisin rahulolevalt väravast välja tänavale.