Esimene päev. Vähem kui kaks tundi pärast maandumist Charles de Gaulle’i lennujaamas torman Roland Garros’i teisele põhiväljakule ning näen viimase kahe aasta finalisti Robin Söderlingi ja Leonardo Mayeri neljanda ringi mängu kahte viimast geimi. Minu väljakule jõudes rahvas juba lainetab. Sulan moodsalt massi ning jälgin mängu piletivabalt viiendast reast.
Esimene päev. Jalutan tennisekeskuses ringi ja üritan välja selgitada, kas ja kuidas saada üksainuski pilet mõnele võllide mängule. Neljalt erinevalt korraldajalt (kes on kõik riietatud spetsiaalselt turniiri tarbeks valmistatud väga stiilsetesse kostüümidesse) saan neli sarnast vastust: pileteid põhiväljakutele ei müüda enam ammu, võimalik on osta igal õhtul endale pilet järgmiseks päevaks, millega saab vaadata järelejäänud mänge kõrvalväljakutel (ehk sama pilet, mille ma olin eelmisel õhtul netist ostnud – 15 eurot).
Teine päev. Lootuses, et eelmisel päeval kogutud info oli tegelikult kellegi halb nali, sõidan metrooga kesklinnast RG juurde, et seal veel kord piletite ja piletihindade luuret teostada. Kui selgub, et teise nädala esimeste mängupäevade ehk neljanda ringi kohtumiste piletite eest tahavad musta turu mustad mehed 500-700 eurot, tunnistan endale, et sel korral rahuldun kõrvalväljakute mängudega.
Kolmas päev. Olen maapinnast 274 meetri kaugusel õhus, Eiffeli torni tipus. Väikesed lapsed ja suured mehed trambivad mu jalgadel, trügivad ja lärmavad nagu oleksid nad Lasnamäele sõitvas trammis. Mõtlen, et teiselt korruselt liftiga kolmandale sõitmiseks makstud 5 eurot oleks võinud vabalt kulutamata jätta. Siit soovitus Eiffeli külastajatele: vaadet nautige esimesel ja teisel korrusel, kus on liikumisruumi rohkem ja häirivaid turistigruppe vähem. Üles minge vaid turismihooajavälisel ajal öösel või väga kehva ilmaga. Pealegi avaldas mulle enim muljet just Eiffeli torn ise, mida on kõige muljetavaldavam vaadata hilisõhtul, mil lisaks torni õhtuvalgustusele lülitatakse igal täistunnil kümneks minutiks tööle n-ö sipelgalambid, mis kihvtilt vaheldumisi kustuvad ja uuesti süttivad.
Neljas päev. Kaks teismelist tüüpi olid äsja lahkunud peaväljaku tribüünidelt ja üritasid nüüd oma piletit võimalikult kiiresti ja hea hinnaga maha parseldada. Esialgne hind – 15 eurot. Küsin, kui palju mängida on. Algas Sharapova-Azarenka vahelise kohtumise teine sett. Hmm. Olgu, pakun 5 eurot. Ikkagi peaväljak ja võimsalt karjuv venelanna platsil. Poisid langetavad hinna 10le eurole. Ütlen, et naiste tennis ei paku mulle niivõrd suurt pinget, et selle ühe seti eest 10 eurot maksta. Tüübid heidavad teineteisele lootusetu pilgu ja lepivad 5 euroga.
Neljas päev. RG 1. väljakul ehk tähtsuselt kolmandal väljakul, kus on ovaalis ümber platsi heisatud mängijate esindatud riikide lipud, märkan segapaarismängu vaadates, et Eesti lipp lehvib uhkelt tagurpidi nagu tol kuulsal Salumäe-olümpial. Pildistan ja luban ülestähenduse saata Ekspressi Flash-i.
Neljas päev. Mööda RGd jalutades ja huvitavaid mänge otsides silman kümnendal väljakul Eurospordi võttegruppi ja nende tennisekommentaatorit Mats Wilanderi. Kolmel korral RG võitjaks kroonitud Wilander ja saatetegijad filmivad kokkuvõtet esimesest võistlusnädalast. Saatelõigu jaoks peksab Mats ligemale pool tundi kellegi tundmatuga palli üle võrgu. Pole kahtlustki, et endine tippmängija on veel siiani heas vormis.
Kuues päev. Ostan endale RFi fännisärgi toetamaks 16kordset Grand Slami võitjat homme peetavas poolfinaalis. Sel hetkel on veel lahtine, kas julgen seda särki ka pärast reedeõhtust mängu kanda. Hiljem selgub, et risk tasus end ära.
Seitmes päev. Tennisesõprade suurpäev: Federer alistab sel aastal võitmatuna püsinud Djokovici poolfinaalis neljas setis. 43 mängu ja 6 turniiri järjest võitnud Djokovic peab jälle tõdema, et Frenchi ja Wimbledoni finaali teda millegipärast ei soovita. Samal ajal viibutab Federer võidukalt nimetissõrme, rahvas Roland Garros’l aplodeerib ja hõiskab häälekalt. Vahetult enne Federeri ja Djokovici mängu võitis Nadal Murrayt, mis viib šefid üle kahe ja poole aasta taas Grand Slam turniiri finaalis vastamisi.
Federeri ja Djokovici poolfinaal - matšpall.
Seitsmes päev. Restoranis õhtusööki tellides näidatakse, kuidas turistidelt raha tuleb ära võtta. Kelneri küsimuse peale, kas soovime vett (arvasime, et tuuakse kannutäis kraanivett ning selle eest raha ei küsita), vastame rutakalt ’jah’. Hiljem arvet saades selgub, et kelneri toodud pooleliitrine pudel Vitteli vett maksab labased 8 eurot.
Kaheksas päev. Lahkun moodi ja parfüümilõhna täis, turistidest üleujutatud, palavast, lämbest ja tuulevaiksest Prantsusmaa pealinnast ning maabun mõne kraadi võrra jahedamas ja oluliselt rahulikumas tempos kulgevas Kopenhaagenis.
Cool! Sina oled seal tänavabändis see susafoniga sell?
ReplyDeleteMa yritasin dirigeerida, aga b2nd pani oma jorus edasi.
ReplyDelete:)
ReplyDeleteEga te öelda ei tea palju maksavad Roland Garrose peaväljakupiletid tegelikult?
ReplyDeleteTere!
ReplyDeleteTäitsa juhuslikult libisesin blogist nüüd, paar aastat pärast kirjutamise lõpetamist, taas üle ja leidsin ülaloleva poolteist aastat vana kommentaari.
Parem hilja, kui üldse mitte, eks? :)
RG piletihinnad mõistagi varieeruvad kõvasti, peamiselt sõltuvalt turniiri faasist ja väljakust, kus mängud toimuvad. Minu mäletamist mööda algavad kvalifikatsioonipäevade ja esimeste ringide kõrvalväljakute piletihinnad 20-30 eurost; peaväljakul toimuvate finaalide piletite eest tuleb välja käia juba üle 100 euro (arvan, et tuleva aasta turniiri finaalide piletid maksavad umbes 140 eurot).
Ülalolevad viited on, nagu öeldud, umbkaudsed.
Kindlalt tean vaid seda, et tänavuse ja möödunud aasta turniiride veerandfinaalide piletid ühele põhiväljakutest maksid 80 eurot.
Kas see on kallis või mitte, on iseküsimus. Need, kes tennisega sina peal ja teavad, mis Pariisi kevadisel saviliival mängus on, ei pea sajaeurost piletihinda ilmselt üle mõistuse kalliks.