Just for you, my friend

Kuna Tour de France 2011 ei ole enam mägede taga, otsisin välja Simonilt (iirlane, keda kohtasin esimeses külastatud hostelis) kolm nädalat tagasi saadud väärtusliku telefoninumbri, vajutasin klahve ja …

„Is this Hassan?“
„Yes.“
„Do you have any bikes to sell?“
„Yes.“
„Where can I see them?“
„I come to you and show them. Where are you?“
„That’s nice. I’m on Norrebrogade.“
„Which number?“
„Fifty… mmmmmm… one.“
„Okay, I’ll call you approximately at one o’clock and show you the bikes.“
„All right. How much do you want for a bike?“
„It depends. 500 or 700. Maybe I’ll bring one, maybe two bikes.“
„Mmmm… okay. See you at one o’clock then.“
„See you. Bye-bye.“

Rattapoode, mida on Kopenhaagenis kordi rohkem kui kasiinosid mõne aasta taguses Tallinnas, revideerides selgus, et korralikku kasutatud jalgratast poest alla tuhande taanlase ei saa (seda fakti teab imehästi ka mustlane Hassan, kes ütles kohe telefonikõne alguses, et poodidesse ära vaatama minegi, sealt alla ühe kilo mõistlikku aparaati niikuinii välja ei võlu). Millest on muidugi lausa kahju, sest kaupluste kasutatud rataste sektsioonidest võib leida väga elegantseid võidusõidurattaid: välisel vaatlusel eeskujulikku sõidukorda putitatud vanad Peugeot’d, Raleigh’d, Centurionid. Jalgrattabrändide eba-eksperdina võin öelda, et Eestis ülipopulaarsed margid nagu Scott (CPHs näinud: 0), Trek (CPHs näinud: meenub 2), Schwinn (CPHs näinud: 0) ja nii edasi, on siin harukordsed. Samuti on huvitav, et tänavapildis on uued rattad selges vähemuses: ikka ja jälle kohtad vanu, elu ja vänta näinud kaherattalisi, mis oma peremehi aastaid hästi teeninud.

Kuid tagasi Hassani juurde. Ta helistab 20 minutit enne kahte ja ütleb, et on poole tunni pärast kohal. Nii ongi. Jooksen alla, vaatan uurivalt paremale ja vasakule, kuid ei kedagi. Äkki märkan teisel pool teed lehvitavat meest. Kõnnin temani, küsin, kas tema on Hassan, ta naeratab ja ütleb, et „It’s Hasan.“ Surume kätt ja asume tehingu kallale. Hasan näib olevat küll mustlase sugemetega, kuid on viisakas, lõbus ja räägib head inglise keelt. Nagu müügimees olema peabki.

Hasani musta universaalkerega mersu taga on rataste transportimiseks spetsiaalne konstruktsioon, kus küljes ripub sel korral kaks jalgratast. „This one is 500,“ osutab Hasan sinisele rattale, „and this one is 700. But it’s a very good bike. In shop, you can get it for 4000,“ tutvustab ta mind mu tulevase sõiduvahendiga.

Teen kiire proovisõidu. Pärast mõningaid ringe on ilmselge, et kallim ratas on oluliselt paremas seisukorras. Lisaks näeb ka väga viisakas välja.

Tegelik ostuotsus tehtud, asun põhimõtte pärast Hasanilt hinda alla kauplema. Apelleerin klassikalistele tõdedele, et olen tudeng kallis linnas ning võiks ju ratta 600ga ära anda. (Alles hiljem taipan, kui kavala lükke oli Hasan teinud, kui võttis kallima ja kvaliteetsema ratta kõrvale kaasa märkimisväärselt väetima ja odavama eksemplari. Kujutage ette, kui raske on ostjal soliidse ratta hinda 700-lt taanlaselt alla rääkida, kui kõrval seisab 500ne hunnik kergelt roostes metalli, millele tema kui müüja alati viidata saab. Minu respekt, Hasan.)

Hasan: „It is a really good bike. It’s Winther. Do you know it? You can buy it for 4000 in the shop.“

Ott (kerge muie): „Yep, I know that. But there may be some things I would have to repair and that means extra costs for me. C’mon, let’s make it 600.“

Hasan (naeratab): „Okay, let’s make it 650. Only for you, my friend.“

Ott (all smiles): „All right, it’s a deal!“

Kui konsensus saavutatud ja raha ning ratas omanikku vahetanud, jäin Hasaniga veel hetkeks vestlema. Ta küsis mult, et miks ma poolakate hotellis elan, üür pidavat olema kallis ja siinsed elanikud ebasümpaatsed. Vastasin, et tean seda väga hästi ning plaanin endale järgmise kuu alguses mujale toa leida. Ning alles siis selgus tema tegelik ampluaa. Tuli välja, et mida iganes ja millal iganes on tarvis - telekad, rattad, korterid – tuleb lihtsalt Hasanile helistada. Lihtne.