Let’s give a big round of applause for Estonia!

City Public hostelis, kus veetsin esimesed kaks siin oldud ööd, kohtasin juhuslikult sinna peavarju otsima tulnud Eesti tüdrukuid. Neid oli 6 ning õige pea selgus, et tegemist on korvpalluritega, kes saabusid Kopenhaagenisse võistlema. Oma teada-tuntud navigatsioonioskusi ekspluateerides aitasin neil kaardi pealt üles leida mõned hostelid, kus järgmiseks paariks ööks vabu kohti võiks olla. Siis meie teed lahknesid.

Täna linna uudistama minnes jalutasin (harjumuspäraselt) läbi raekoja platsist ning sattusin ühtäkki räppmuusikast (dj põhilausungid sel korral: hey dj, spin that shit!; make some motherfucking noise!; dj Noise, make some noise!; ja lavale kutsutud erinevate vanusegruppide võitjate pildistamise ajal: there’s your 15 minutes of fame!), sportlikest inimestest ja kiirtoidust koosnevasse kaosesse - tänavakossumelusse. Suured ja väikesed, valged ja mustad, mehed Liibanonist ja naised Pakistanist (see on tõsi, Pakistani neiud käisid mööda Kopenhaageni tänavaid ja palusid oma kodumaa toetuseks puistada mõni münt plastämbrisse). Kõik olid kohal ja kõik mängisid korvpalli. Ja muidugi olid kohal ka need samad Eesti tüdrukud, kellega õige pea jällegi kokku jooksin. Vuristades rääkisid nad, et mängisid end finaali, mis peetakse õhtul ning kus neil tuleb vastu astuda Taani kuningriigi enda naisvägilastele (põhimõtteliselt naisviikingid=muu maailma mehed).

Kuidas oleksin saanud rahvuslikku kangelastegu mitte vaatama minna?

Veidi enne kella kuute olin taas platsis, raekoja platsis. Eesti tüdrukud tegid viimased soojendusvisked ja mäng läks lahti. Eesti juhtis, Eesti juhtis, Eesti oli taga, Eesti juhtis, Eesti juhtis, Eesti juhtis, kuni üks Taani kolme meetri pikkune naine viskas kolmese sisse!!! Ja Taani läks ühega juhtima. Viis minutit lõpuni, kell tiksub. Eesti ründab, Eesti ründab, Taani ründab, Taani ründab. Mõne minuti jooksul ei tabanud kumbki naiskond ühtegi viset, kuid selle eest tabas ühe Taani võistleja küünarnukk korduvalt väiksemakasvulise Eesti neiu rindkeret ja Eesti neiu kukkus pikali. Ai-ai-ai, mõtlesin. Ai-ai-ai mõtlesid ka teised pealtvaatajad, mõtlesin. Kas nüüd saab keegi näopeksu?

Aga ei, Eesti tüdrukud on professionaalid, nad ei lase end vastase labasest agiteerimisest mõjutada. Sellest said Eesti tüdrukud hoopis tuult tiibadesse ja tulistasid ca kaks minutit enne lõppu kaks korvi. Eesti oli kolmega ees! Taanlased üritasid veel, kuid ei midagi. Eesti tüdrukud hüppavad rõõmust õhku ja õnnitlevad üksteist! Taani tüdrukud ei hüppa õhku. Seevastu osutub üks neist hoopis naiseks, kes haarab platsi kõrvalt (audist) sülle lapse, naeratab malbelt ja kõnnib väljakust eemale. Eks elus on ikka nii, et headus lõpuks võidab.

Kui õhtujuhist dj (juhtiv lavatööline) ei valetanud, kasseerisid tüdrukud (ilmselt Eesti noortekoondise mängijad) võidu eest 15 000 DKKi (üle 30 000 Eesti krooni). Kamba peale loomulikult, sest muidu jääks Pakistanile päris paljad pihud.